Õndsad on need, kes unustavad
halva, mis minevik tegi.
Õndsad on need, kes ei mõtle,
mis plaanid lööb tulevik segi.
Õnnis on muretu hing,
mis õhina leidnud on seest.
Õhinas peitubki hind,
mis makstakse õndsuse eest.
Õnn peitub hommiku valguses,
mis ujutab üle me toad.
Õnn peitub õhtu alguses,
mil Kuu saanud Päikeselt loa.
Pole vahet, kas taevas on Kuu
või Päike taas kergitab pead,
õnn - see on midagi muud
kui elu, mis lihtne ja hea.
Õnn on pimedas usus,
teadmistes, tahtmistes peidus
ja pideva tuhina udus,
mida kõikjal me ümber leidub.
(25.04.12)
Wednesday, April 25, 2012
Sunday, April 15, 2012
Minu unistused kõnnivad katuste ääri
Minu unistused kõnnivad katuste ääri,
teevad korstende vahel slaalomeid.
Ma tean, just neid ma väärin,
kes katustel laulavad kaanoneid.
Nad piiluvad sisse akendest,
vist proovivad nõnda mind leida.
Nad vaatavad mööda valedest,
sest valed ei paku neil leiba.
Minu unistused kõnnivad katuste ääri,
nagu paindlikud kassid punastel kividel,
hetk peatuvad nad ja sirutavad sääri,
siis jätkavad teed, rajal helesinisel.
Nad toituvad leekidest, mis korstendes lõõmab,
tuues ohvriks halva ja igava mõtte,
mis mõistuses liigagi tihti põõnab,
nurjates seebika parima võtte.
Punastelt katustelt vaadates alla,
näeb jalgrattaid liikumas siia ja sinna,
tagurpidikäigus need päästavad valla
allakäigu taaskordselt kallima hinna.
Minu unistused kõnnivad katuste ääri,
jalgrataste poole nad pilku ei veagi
ja ilusaid riideid nad ära ei määri,
muidu kustuks nende sära peagi.
On õhtu ja katusel kaanon nüüd kajab,
mis tervitab saabuvaid tähti ja kuud.
Unistuste peale siis tähetolm sajab,
et joobuda sellest, nad avavad suud.
(15.04.2012)
teevad korstende vahel slaalomeid.
Ma tean, just neid ma väärin,
kes katustel laulavad kaanoneid.
Nad piiluvad sisse akendest,
vist proovivad nõnda mind leida.
Nad vaatavad mööda valedest,
sest valed ei paku neil leiba.
Minu unistused kõnnivad katuste ääri,
nagu paindlikud kassid punastel kividel,
hetk peatuvad nad ja sirutavad sääri,
siis jätkavad teed, rajal helesinisel.
Nad toituvad leekidest, mis korstendes lõõmab,
tuues ohvriks halva ja igava mõtte,
mis mõistuses liigagi tihti põõnab,
nurjates seebika parima võtte.
Punastelt katustelt vaadates alla,
näeb jalgrattaid liikumas siia ja sinna,
tagurpidikäigus need päästavad valla
allakäigu taaskordselt kallima hinna.
Minu unistused kõnnivad katuste ääri,
jalgrataste poole nad pilku ei veagi
ja ilusaid riideid nad ära ei määri,
muidu kustuks nende sära peagi.
On õhtu ja katusel kaanon nüüd kajab,
mis tervitab saabuvaid tähti ja kuud.
Unistuste peale siis tähetolm sajab,
et joobuda sellest, nad avavad suud.
(15.04.2012)
Friday, April 13, 2012
Vanaisale
Maal valmis kingitusena vanaisa 75. juubeliks. Ta tahtis, et teeksin maali ühe laulu sõnade järgi, mida ta on nooruses laulnud ja esitanud. Et oleks maal, mis meenutaks talle nooruspõlve, vesiveskeid, rohelisi niite ja suve valgeid öid.
Laulu sõnad on järgnevad:
Lepa varjul seisab veski
vesi kohiseb ta all
kuuvalgel istub rändur
tasa kuulatades seal.
Tasa avaneb siis aken,
väike käeke tervitab.
Kohe röövib rändur musi
armsamalt seal salaja.
Sinna juurde hiilib vana
katkestades kõnelust
sulgeb vaikselt torisedes
akna kuldsed raamid ta.
"Tütar, seda ütlen sulle
täna ma veel viimast kord,
rändurpoissi sa ei tohi
armastada salaja."
Vanemad ei tohi iial
laste õnne segada.
Laste sõnad jäävad neile
sügavale hingesse.
Subscribe to:
Posts (Atom)