Õnn

Õndsad on need, kes unustavad
halva, mis minevik tegi.
Õndsad on need, kes ei mõtle,
mis plaanid lööb tulevik segi.

Õnnis on muretu hing,
mis õhina leidnud on seest.
Õhinas peitubki hind,
mis makstakse õndsuse eest.

Õnn peitub hommiku valguses,
mis ujutab üle me toad.
Õnn peitub õhtu alguses,
mil Kuu saanud Päikeselt loa.

Pole vahet, kas taevas on Kuu
või Päike taas kergitab pead,
õnn - see on midagi muud
kui elu, mis lihtne ja hea.

Õnn on pimedas usus,
teadmistes, tahtmistes peidus
ja pideva tuhina udus,
mida kõikjal me ümber leidub.


(25.04.12)

Minu unistused kõnnivad katuste ääri

Minu unistused kõnnivad katuste ääri,
teevad korstende vahel slaalomeid.
Ma tean, just neid ma väärin,
kes katustel laulavad kaanoneid.

Nad piiluvad sisse akendest,
vist proovivad nõnda mind leida.
Nad vaatavad mööda valedest,
sest valed ei paku neil leiba.

Minu unistused kõnnivad katuste ääri,
nagu paindlikud kassid punastel kividel,
hetk peatuvad nad ja sirutavad sääri,
siis jätkavad teed, rajal helesinisel.

Nad toituvad leekidest, mis korstendes lõõmab,
tuues ohvriks halva ja igava mõtte,
mis mõistuses liigagi tihti põõnab,
nurjates seebika parima võtte.

Punastelt katustelt vaadates alla,
näeb jalgrattaid liikumas siia ja sinna,
tagurpidikäigus need päästavad valla
allakäigu taaskordselt kallima hinna.

Minu unistused kõnnivad katuste ääri,
jalgrataste poole nad pilku ei veagi
ja ilusaid riideid nad ära ei määri,
muidu kustuks nende sära peagi.

On õhtu ja katusel kaanon nüüd kajab,
mis tervitab saabuvaid tähti ja kuud.
Unistuste peale siis tähetolm sajab,
et joobuda sellest, nad avavad suud. 


(15.04.2012)

Vanaisale

Maal valmis kingitusena vanaisa 75. juubeliks. Ta tahtis, et teeksin maali ühe laulu sõnade järgi, mida ta on nooruses laulnud ja esitanud. Et oleks maal, mis meenutaks talle nooruspõlve, vesiveskeid, rohelisi niite ja suve valgeid öid.
Laulu sõnad on järgnevad:

Lepa varjul seisab veski
vesi kohiseb ta all
kuuvalgel istub rändur
tasa kuulatades seal.
Tasa avaneb siis aken,
väike käeke tervitab.
Kohe röövib rändur musi
armsamalt seal salaja.
Sinna juurde hiilib vana
katkestades kõnelust
sulgeb vaikselt torisedes
akna kuldsed raamid ta.
"Tütar, seda ütlen sulle
täna ma veel viimast kord,
rändurpoissi sa ei tohi
armastada salaja."
Vanemad ei tohi iial
laste õnne segada.
Laste sõnad jäävad neile
sügavale hingesse.

Rõõm ja kurbus

Miks on välja mõeldud kurbus,
tunne, mis mind hävitab?
Hetkeks juba mulle tundus,
et õnnenool mind läbistas.

Noolel oli suurest õnnest
nõnda tugev jõud ja kiirus -
minust läbi nagu õlest
puhus rõõmu sügav siirus.

Tundsin korraks õnne maitset,
järgi jäi vaid hapu maik.
Magus kadund, pole kaitset,
südagi on jäänud vait.

Kord arvasin, et küllalt juba
süda saanud torkida,
kuid elu minul veel ei luba
haavu kinni korkida.

Miks on välja mõeldud rõõm,
tunne, mis mind tiivustab?
Et teaksin, mis on hinge mõõn
kui rõõm sealt ära kiirustab.


(20.03.2012)

Nuga voodi all

Mu voodi all on nuga,
ma panin selle sinna.
Saaks unustada juba,
et maksin kõrget hinda.

Kas kahetsen ma tehtut?
Ma veel ei oska öelda.
Kuid see, mis kord on tehtud...
   ... ei taha sellest mõelda!

Küll kunagi saan aru,
kui aeg on mööda läind.
Nüüd hinges möllab maru,
eal sellist pole  näind.

Mis edasi, kas millalgi
ma sama tundma pean,
või hullemini hoopiski
ja sammud põrgu sean?

Kuid nuga ikka voodi all,
kummitab mind vagusi.
Läeks mööda juba halb,
saaks nuga kööki tagasi.


(15.02.2012)

Inspiratsioon

Ma paremat tunnet ei tea,
on loomingu vili nii hea.
Alguse tühjus on kurb,
protsessiga kaasas käib turm.

Õitsema puhkenud lill
teab loomingu saladust küll.
Muusaga kohtudes näed,
pea õitsema elu Sul läeb'.

Kust tuli küll inspiratsioon,
mis kõik selle looduse loond'?
Kus peidab Muusa end siis
kui tühjus kõik mõtted on viind'?

Looduse seadus on see,
et tühjus headust ei tee.
Siis Muusat otsima peab
kui vaja, ta tuleb, Sa tead!

(26.01.12)

Laske sütel jahtuda

Laske sütel jahtuda,
et elada saaks kahjuta.
Kui kasvõi korraks segad neid,
saad vastu ainult sädemeid.

Sädemed on ilusad,
kuid põletavalt valusad.
Neist kasu tõuseb sama suur
kui taevast toodud alla Kuu.

Ennast vargsi peitma peab,
sest liikumisest tõuseb tuul
ja hõõguv süsi seda teab -
siis lõkkele võib lüüa luul.

Kes põletada kord on saand'
see teab, peab paranema haav.
End oma uue armiga
näeb tugevana, karmina.

(26.01.12)