Pimedus hiilib nüüd vaikselt ligi
ja varsti on õhtud mustad kui pigi.
Mis oleks kui jalutaks veidike veel,
nuusutaks rõskust porisel teel?
Näeks, kuis langenud lehed on maas
ja sügise hingus me ümber on taas,
kuis tuul puhub ära su laused sealt,
kus saladust üldse olema peaks.
Vaata, see õhtu on muutumas ööks,
ma palun, et enam sa sõnu ei sööks,
sest armastus kollaste lehtede all
on kevadeks kadund kui talvine sall.
(26.10.2015)
No comments:
Post a Comment