Siis kui päike tõuseb läänest,
jõgi muudab voolusuunda,
siis kui metsa vaiksest häälest
linnulaulu poole kuulda.
Alles siis sa ütled mulle,
ütled, et ma meeldin sulle,
et ma kallis sinule,
et ennast kingid minule.
Aga mina, nagu narr,
ootan seda võimatut,
uskudes, et vana arm
roostest pole hõivatud.
Uskudes, et unenäod
peagi ilmsiks saavad,
uskudes, et ajavaod
parandavad haavad.
(03.06.2012)
