Täna mind vallutas loomingukriis,
ei õnnestund midagi teha või näha.
Nägin vaid seda, mis nähakse siis,
kui sulgeda silmad ja vaadata maha.
Nägin neid pilte, mil olime koos,
kui võltsitud õnn meid saatis teel
ja pimesi lootsime naeruses hoos,
et parim, see peagi on tulemas veel.
Ka tookord silmad mul suletud olid,
et varjuda tõeseima vale eest.
Siis juhtuski see, mis juhtuma pidi,
ma märkasin ärgata unede seest.
See uni, nii uimastav uinutav mürk
mind ikka veel mõnikord lummates kaasab.
Ma mõtlen, kas Sindki see uni veel haarab
või lõplikult katki meid sidunud võrk.
(05.08.12)
