Langenud lehtede sombuses sajus
näen ajaloo hõngu, näen lagunend maju.
On järsku kõik tänavad saladust täis,
tuul sosistab mul, kes siin kunagi käis.
Ja praegugi tunnen, on viirastus siin,
on möödunud elude rõõmud ja piin.
Mu kannul on mälestus, meenutusread,
loetud romaanide kroonitud pead.
Ja siis olen mina, kadunud sinna,
ajaloo rüppe on mul vaja minna.
On Fitzgerald, Hemingway, Modigliani
mul käest võtnud kinni, lahti ei saagi.
Kas vaimude tantsu sees keereldes tajun,
et olevik siit mu ümbert on hajund?
Ning minevik, ammuste aegade võlu,
on ainus, mis mõistuses tekitab mõnu.
On hingede aeg, on lõppemas sügis.
On vaher mu akna all lehtedest tühi.
On aeg mõelda nendest, kes lahkunud siit,
see ongi meid edasi juhatav niit.
(21.10.2019)
