Minu unistused kõnnivad katuste ääri

Minu unistused kõnnivad katuste ääri,
teevad korstende vahel slaalomeid.
Ma tean, just neid ma väärin,
kes katustel laulavad kaanoneid.

Nad piiluvad sisse akendest,
vist proovivad nõnda mind leida.
Nad vaatavad mööda valedest,
sest valed ei paku neil leiba.

Minu unistused kõnnivad katuste ääri,
nagu paindlikud kassid punastel kividel,
hetk peatuvad nad ja sirutavad sääri,
siis jätkavad teed, rajal helesinisel.

Nad toituvad leekidest, mis korstendes lõõmab,
tuues ohvriks halva ja igava mõtte,
mis mõistuses liigagi tihti põõnab,
nurjates seebika parima võtte.

Punastelt katustelt vaadates alla,
näeb jalgrattaid liikumas siia ja sinna,
tagurpidikäigus need päästavad valla
allakäigu taaskordselt kallima hinna.

Minu unistused kõnnivad katuste ääri,
jalgrataste poole nad pilku ei veagi
ja ilusaid riideid nad ära ei määri,
muidu kustuks nende sära peagi.

On õhtu ja katusel kaanon nüüd kajab,
mis tervitab saabuvaid tähti ja kuud.
Unistuste peale siis tähetolm sajab,
et joobuda sellest, nad avavad suud. 


(15.04.2012)