Hingede aeg

Langenud lehtede sombuses sajus
näen ajaloo hõngu, näen lagunend maju.
On järsku kõik tänavad saladust täis,
tuul sosistab mul, kes siin kunagi käis.

Ja praegugi tunnen, on viirastus siin,
on möödunud elude rõõmud ja piin.
Mu kannul on mälestus, meenutusread,
loetud romaanide kroonitud pead.

Ja siis olen mina, kadunud sinna,
ajaloo rüppe on mul vaja minna.
On Fitzgerald, Hemingway, Modigliani
mul käest võtnud kinni, lahti ei saagi.

Kas vaimude tantsu sees keereldes tajun,
et olevik siit mu ümbert on hajund?
Ning minevik, ammuste aegade võlu,
on ainus, mis mõistuses tekitab mõnu.

On hingede aeg, on lõppemas sügis.
On vaher mu akna all lehtedest tühi.
On aeg mõelda nendest, kes lahkunud siit,
see ongi meid edasi juhatav niit.


(21.10.2019)

Mina

Ma olen kui lind,
mind püüda ei saa,
mu mõistuses kasvab
eksootika.

Ma sädelen öös,
siis tekib mul rutt,
sest valmimas on
uus muinasjutt.

Ma endale loon
ja naudingut koon,
siis unelen kunstis
ja kuuvalgust joon.


(06.02.17)

Vastamata küsimus

Mis on süda, mis on mõistus,
kus nad üldse asuvad?
Lõppematu on see võistlus
nendel kahel asumaal.

Aita mind mu inglike,
leida õige tee.
Mu ümber on nii pilvine
ei näe ma taevast veel.

Mis on üldse armastus?
Kes see seda teab...
Küllap meeltesegadus
mis tundub oi kui hea.

Lähemalt ma rääkida
enam küll ei saa.
Nüüd vastused tee leiavad
ja täiskuu naerab taas.


(21.04.16)

Öine mets

Mets magab paksu talveund
ja unes näeb ta valget lund.
Kuid tegelikult kõik on pime,
pimeduses uduvine.

Metsa paksu une sees
on unistamas keegi veel.
On ta hunt või hoopis naine?
Kindlalt kaugelt ebamaine.

Taevatähti piidleb ta
ja okste vahelt piilub ka
kas Kuu ehk paistab temale
ja teeb tast tiine emase.

Siis hingab sõõmu metsaõhku,
meenutades seda õhtut
mil sai naisest emahunt,
see pöördeline elamus...

(16.02.16)

Ja Päike tõuseb.

Ja Päike tõuseb
tumehalli taeva tagant
nagu igavene rändaja,
kes iialgi ei maga.

Ja Päike tõuseb,
ka siis, kui Sina magad
ja unesoojad unistused
Sinust jäävad maha.

Jah, Päike tõuseb -
on vaataja nägu tumm,
kel silmist peegeldab vastu
leekide lohutav lumm.


(03.12.15)

Armastuse sügis

Pimedus hiilib nüüd vaikselt ligi
ja varsti on õhtud mustad kui pigi.
Mis oleks kui jalutaks veidike veel,
nuusutaks rõskust porisel teel?

Näeks, kuis langenud lehed on maas
ja sügise hingus me ümber on taas,
kuis tuul puhub ära su laused sealt,
kus saladust üldse olema peaks.

Vaata, see õhtu on muutumas ööks,
ma palun, et enam sa sõnu ei sööks,
sest armastus kollaste lehtede all
on kevadeks kadund kui talvine sall.


(26.10.2015)

Une affaire avec les pappillons

Sa läksid püüdma liblikat,
neist kõigist kõige paremat.
Sa teel neid palju kohtasid
ja palju ära proovisid.

Kuid sinu soovid muutusid
ja järgmist tiiba puutusid
veel enne kui sul jahtund suu,
sul juba silmis säras uus.

Siis tuli äratundmine
ja kohe kustus eelmine.
Sa arvasid, et õnn on see,
kui tahad teda rohkem, veel.

Sa seda õnne nautisid
ja elu hästi elasid
nii kaua kuni igavus
sul näitas seiklemise ust.

Ei lasknud kaua kutsuda,
sa ainult tahtsid uskuda,
et õnn su õuel püsib veel,
et terveks jääks su pärlikee.

Kuid liblikas ei olnud loll
ta teadis, mis on tema roll
ses tänapäeva muinasloos,
kus miski vaevu püsib koos.

Ta murdis oma südame
ja kinkis selle sinule.
Nüüd lootus püsib mustas öös,
sa tead, see pole veel adjöö...


(24.10.2015)