Ma näen Sind, kuulen ka,
lausa tunnetan Su eksistentsi
läbi keha, vaimu ma
kuid kinni püüda Sind ei saa.
Ainiti mul otsa vaatad,
mõtlik, salakaval on see pilk,
kannatlikult miskit ootad,
midagi, mis kadund siit.
Möödund aegu tagasi
meist keegi enam ju ei saa,
ometigi Sina üksi
nendest ikka unistad.
Miks antud hetke võlusid
mul nautida ei lubata,
miks minu vastu pöördusid,
oh, aru sellest ma ei saa.
Vahest lausa marru ajad,
jõudu sellest juurde saad,
mul kordki võiduvilju maitsta
oleks ütlemata hea.
Me elu kõige suurem võitlus,
suurim kõigist sõdadest
on lahingus, kus maha peetud
raske võitlus endaga.
(05.02.11)
No comments:
Post a Comment