Suvi on väsinud

Suvi on väsinud
olemast värske,
ta hommikuks nutnud
on härmaseid märke.

Need viitavad sinna,
kus jahe ja pime,
ei taha ma minna,
kust puudumas sine.

Siis saabuvad ööd,
mil uni ei tule,
sest ümber on hirm -
see silmi ei sule.

Päeval siis tahaks,
et oleksin öö,
muudaks kõik vahaks,
mis segab mu tööd.

Põgeneks kaugele,
jätaks kõik maha...
kuid kahetsust laugeile
saada ei taha.

Ma olen väsinud
ootamast suve,
kuid suvi nüüd kosunud,
pärib mu huve.

Mu huvi on üks -
mu suvi, ma palun,
sulge see uks,
mis toob mulle valu.


(26.08.12)