Ahoi, mu unustatud olemus!
Varsti jälle kohtume.
Räägid siis, kus rändasid,
nii kauaks-kauaks jätsid mind.
Koos lained lakke lööme jälle,
me kohvikutes särame
ja pliiatsiga paberile
õhinaga kribame.
Kuid praegu veel, natukene,
magame ja puhkame
'sest rammestusest, talveunest
kevadeks end kogume.
(21.03.14)
