Ahoi, mu unustatud olemus!
Varsti jälle kohtume.
Räägid siis, kus rändasid,
nii kauaks-kauaks jätsid mind.
Koos lained lakke lööme jälle,
me kohvikutes särame
ja pliiatsiga paberile
õhinaga kribame.
Kuid praegu veel, natukene,
magame ja puhkame
'sest rammestusest, talveunest
kevadeks end kogume.
(21.03.14)
No comments:
Post a Comment