Valu hoiab endas väge,
mis mind pihuks põrmustab.
Kannatuste kõrget mäge
nähes ma ei rõõmusta.
Taevas kallab vihmapiiski,
minu silmad pisaraid,
alustatud rada siiski
jätkama peab sedamaid.
Une poole hüüab hing,
mis vapralt oodanud on aega
millal taaskord minu silm
näeks une nägemise vaeva.
Ka keha soovib oma osa,
oma aega, vabadust,
kuid üks väike hing seal ootab,
tahab ema lähedust.
Kui see hing kord suureks saand
ja ilmatarkust ammutand,
siis tuhatkordse tänuga
ta kallist ema meenutab.
(01.07.2014)
No comments:
Post a Comment