Sa läksid püüdma liblikat,
neist kõigist kõige paremat.
Sa teel neid palju kohtasid
ja palju ära proovisid.
Kuid sinu soovid muutusid
ja järgmist tiiba puutusid
veel enne kui sul jahtund suu,
sul juba silmis säras uus.
Siis tuli äratundmine
ja kohe kustus eelmine.
Sa arvasid, et õnn on see,
kui tahad teda rohkem, veel.
Sa seda õnne nautisid
ja elu hästi elasid
nii kaua kuni igavus
sul näitas seiklemise ust.
Ei lasknud kaua kutsuda,
sa ainult tahtsid uskuda,
et õnn su õuel püsib veel,
et terveks jääks su pärlikee.
Kuid liblikas ei olnud loll
ta teadis, mis on tema roll
ses tänapäeva muinasloos,
kus miski vaevu püsib koos.
Ta murdis oma südame
ja kinkis selle sinule.
Nüüd lootus püsib mustas öös,
sa tead, see pole veel adjöö...
(24.10.2015)
