Rebane

Ta kaval nagu rebane,
ise seda hästi teab,
ta tõesti leekiv emane,
ta pilgust pole loota head.

Ta tuli saaki jahtima,
kohev saba lehvimas,
ei jäänud kauaks vahtima,
ta kangus pidi kehtima.

Ei hoolinud ta teistest siis,
see hetk ju kuulus temale
ja tema jahtimise viis
ei meeldind üldse minule.

Siis mina, jänes, kohkusin,
nii nõrgaks Sa mind pidasid,
kuid hoopis vastu hakkasin,
ei kordand teiste vigasid.

Rebased- neid ilm on täis,
võitlema peab edasi.
Sa küsi, kuis mul käsi käib,
kuis elan nüüd ma sedasi?

(18.10.2015)