Üks rahulik paik

Mul on üks paik, kus viibib rahu,
kuhu mõte vaikne vaid sisse mahub.
Ses vaikuses peesitab muretu meel,
mis kutsub mind tagasi kord ja veel...

Mändide vaik, metsmaasika lõhn,
ja jänesekapsast täitunud kõht.
On magusas tuules nii joovastav mõte,
mis kergemaks muudab mu maise lõppe.

Mul on üks paik, vaid minu peas,
kuid lapsena tihti ma mängisin seal.
On kaduvad männid ja maasikad metsas,
kuid mälestus nendest veel siiani kestab.


(15.10.2012)

Sõprus

Tule mu juurde,
ütle, mis viga,
miks maailma suurde
oled eksinud Sina.

Tule mu juurde,
räägi, mis mureks,
lase mul kuulda,
mis südant Sul pureb.

Need südame terad
puista nüüd maha,
Sa nendega elada
enam ei taha!

Tule mu juurde,
et kord saaks ka mina
tulla Su juurde,
öelda, mis viga.


(11.09.12)

Suvi on väsinud

Suvi on väsinud
olemast värske,
ta hommikuks nutnud
on härmaseid märke.

Need viitavad sinna,
kus jahe ja pime,
ei taha ma minna,
kust puudumas sine.

Siis saabuvad ööd,
mil uni ei tule,
sest ümber on hirm -
see silmi ei sule.

Päeval siis tahaks,
et oleksin öö,
muudaks kõik vahaks,
mis segab mu tööd.

Põgeneks kaugele,
jätaks kõik maha...
kuid kahetsust laugeile
saada ei taha.

Ma olen väsinud
ootamast suve,
kuid suvi nüüd kosunud,
pärib mu huve.

Mu huvi on üks -
mu suvi, ma palun,
sulge see uks,
mis toob mulle valu.


(26.08.12)

Igatsus

Täna mind vallutas loomingukriis,
ei õnnestund midagi teha või näha.
Nägin vaid seda, mis nähakse siis,
kui sulgeda silmad ja vaadata maha.

Nägin neid pilte, mil olime koos,
kui võltsitud õnn meid saatis teel
ja pimesi lootsime naeruses hoos,
et parim, see peagi on tulemas veel.

Ka tookord silmad mul suletud olid,
et varjuda tõeseima vale eest.
Siis juhtuski see, mis juhtuma pidi,
ma märkasin ärgata unede seest.

See uni, nii uimastav uinutav mürk
mind ikka veel mõnikord lummates kaasab.
Ma mõtlen, kas Sindki see uni veel haarab
või lõplikult katki meid sidunud võrk.


(05.08.12)

Võimatu on võimalik

Siis kui päike tõuseb läänest,
jõgi muudab voolusuunda,
siis kui metsa vaiksest häälest
linnulaulu poole kuulda.
Alles siis sa ütled mulle,
ütled, et ma meeldin sulle,
et ma kallis sinule,
et ennast kingid minule.

Aga mina, nagu narr,
ootan seda võimatut,
uskudes, et vana arm
roostest pole hõivatud.
Uskudes, et unenäod
peagi ilmsiks saavad,
uskudes, et ajavaod
parandavad haavad.


(03.06.2012)

Õnn

Õndsad on need, kes unustavad
halva, mis minevik tegi.
Õndsad on need, kes ei mõtle,
mis plaanid lööb tulevik segi.

Õnnis on muretu hing,
mis õhina leidnud on seest.
Õhinas peitubki hind,
mis makstakse õndsuse eest.

Õnn peitub hommiku valguses,
mis ujutab üle me toad.
Õnn peitub õhtu alguses,
mil Kuu saanud Päikeselt loa.

Pole vahet, kas taevas on Kuu
või Päike taas kergitab pead,
õnn - see on midagi muud
kui elu, mis lihtne ja hea.

Õnn on pimedas usus,
teadmistes, tahtmistes peidus
ja pideva tuhina udus,
mida kõikjal me ümber leidub.


(25.04.12)

Minu unistused kõnnivad katuste ääri

Minu unistused kõnnivad katuste ääri,
teevad korstende vahel slaalomeid.
Ma tean, just neid ma väärin,
kes katustel laulavad kaanoneid.

Nad piiluvad sisse akendest,
vist proovivad nõnda mind leida.
Nad vaatavad mööda valedest,
sest valed ei paku neil leiba.

Minu unistused kõnnivad katuste ääri,
nagu paindlikud kassid punastel kividel,
hetk peatuvad nad ja sirutavad sääri,
siis jätkavad teed, rajal helesinisel.

Nad toituvad leekidest, mis korstendes lõõmab,
tuues ohvriks halva ja igava mõtte,
mis mõistuses liigagi tihti põõnab,
nurjates seebika parima võtte.

Punastelt katustelt vaadates alla,
näeb jalgrattaid liikumas siia ja sinna,
tagurpidikäigus need päästavad valla
allakäigu taaskordselt kallima hinna.

Minu unistused kõnnivad katuste ääri,
jalgrataste poole nad pilku ei veagi
ja ilusaid riideid nad ära ei määri,
muidu kustuks nende sära peagi.

On õhtu ja katusel kaanon nüüd kajab,
mis tervitab saabuvaid tähti ja kuud.
Unistuste peale siis tähetolm sajab,
et joobuda sellest, nad avavad suud. 


(15.04.2012)

Vanaisale

Maal valmis kingitusena vanaisa 75. juubeliks. Ta tahtis, et teeksin maali ühe laulu sõnade järgi, mida ta on nooruses laulnud ja esitanud. Et oleks maal, mis meenutaks talle nooruspõlve, vesiveskeid, rohelisi niite ja suve valgeid öid.
Laulu sõnad on järgnevad:

Lepa varjul seisab veski
vesi kohiseb ta all
kuuvalgel istub rändur
tasa kuulatades seal.
Tasa avaneb siis aken,
väike käeke tervitab.
Kohe röövib rändur musi
armsamalt seal salaja.
Sinna juurde hiilib vana
katkestades kõnelust
sulgeb vaikselt torisedes
akna kuldsed raamid ta.
"Tütar, seda ütlen sulle
täna ma veel viimast kord,
rändurpoissi sa ei tohi
armastada salaja."
Vanemad ei tohi iial
laste õnne segada.
Laste sõnad jäävad neile
sügavale hingesse.

Rõõm ja kurbus

Miks on välja mõeldud kurbus,
tunne, mis mind hävitab?
Hetkeks juba mulle tundus,
et õnnenool mind läbistas.

Noolel oli suurest õnnest
nõnda tugev jõud ja kiirus -
minust läbi nagu õlest
puhus rõõmu sügav siirus.

Tundsin korraks õnne maitset,
järgi jäi vaid hapu maik.
Magus kadund, pole kaitset,
südagi on jäänud vait.

Kord arvasin, et küllalt juba
süda saanud torkida,
kuid elu minul veel ei luba
haavu kinni korkida.

Miks on välja mõeldud rõõm,
tunne, mis mind tiivustab?
Et teaksin, mis on hinge mõõn
kui rõõm sealt ära kiirustab.


(20.03.2012)

Nuga voodi all

Mu voodi all on nuga,
ma panin selle sinna.
Saaks unustada juba,
et maksin kõrget hinda.

Kas kahetsen ma tehtut?
Ma veel ei oska öelda.
Kuid see, mis kord on tehtud...
   ... ei taha sellest mõelda!

Küll kunagi saan aru,
kui aeg on mööda läind.
Nüüd hinges möllab maru,
eal sellist pole  näind.

Mis edasi, kas millalgi
ma sama tundma pean,
või hullemini hoopiski
ja sammud põrgu sean?

Kuid nuga ikka voodi all,
kummitab mind vagusi.
Läeks mööda juba halb,
saaks nuga kööki tagasi.


(15.02.2012)

Inspiratsioon

Ma paremat tunnet ei tea,
on loomingu vili nii hea.
Alguse tühjus on kurb,
protsessiga kaasas käib turm.

Õitsema puhkenud lill
teab loomingu saladust küll.
Muusaga kohtudes näed,
pea õitsema elu Sul läeb'.

Kust tuli küll inspiratsioon,
mis kõik selle looduse loond'?
Kus peidab Muusa end siis
kui tühjus kõik mõtted on viind'?

Looduse seadus on see,
et tühjus headust ei tee.
Siis Muusat otsima peab
kui vaja, ta tuleb, Sa tead!

(26.01.12)

Laske sütel jahtuda

Laske sütel jahtuda,
et elada saaks kahjuta.
Kui kasvõi korraks segad neid,
saad vastu ainult sädemeid.

Sädemed on ilusad,
kuid põletavalt valusad.
Neist kasu tõuseb sama suur
kui taevast alla toodud Kuul.

Ennast vargsi peitma peab,
sest liikumisest tõuseb tuul
ja hõõguv süsi seda teab -
siis lõkkele võib lüüa luul.

Kes põletada kord on saand'
see teab, peab paranema haav.
End oma uue armiga
näeb tugevana, karmina.

(26.01.12)

Autoportree ehk vestlus oma teise Minaga

Ma näen Sind, kuulen ka,
lausa tunnetan Su eksistentsi
läbi keha, vaimu ma
kuid kinni püüda Sind ei saa.
Ainiti mul otsa vaatad,
mõtlik, salakaval on see pilk,
kannatlikult miskit ootad,
midagi, mis kadund siit.
Möödund aegu tagasi
meist keegi enam ju ei saa,
ometigi Sina üksi
nendest ikka unistad.
Miks antud hetke võlusid
mul nautida ei lubata,
miks minu vastu pöördusid,
oh, aru sellest ma ei saa.
Vahest lausa marru ajad,
jõudu sellest juurde saad,
mul kordki võiduvilju maitsta
oleks ütlemata hea.
Me elu kõige suurem võitlus,
suurim kõigist sõdadest
on lahingus, kus maha peetud
raske võitlus endaga.


(05.02.11)

Üks kuldkala, kolm soovi

Oh, kui palju tahaks elult,
küsida võiks lõputult.
Õnne, raha, armastust,
tõde, vastust, küsimust.

Kelle poole pöörduda
oma kolme sooviga?
Kes küll täide viiks need kõik,
kuis kindlustatud oleks võit?

Jõudis kätte kaunis päev
ja õnne leidsin oma käest -
Kuldkala konksu otsa jäi,
kas arvate, mis temast sai?

Ta palus: "Vette lase mind,
ja sellega ma tänan Sind,
et kolm Su soovi täidan ma,
Sa kõike võid nüüd küsida!"

Siis mõtlesin, mis tahaks ma,
kas tahtmisel on väärtus ka,
sest soovi tühja loopida
sel puhul üldsegi ei saa.

Ja mõtlikult tal vastasin:
"Mis tahan ma? Kes seda teab... "
Lastes kala vette siis:
"... kuid Sina tead, mis Sulle hea!"


(07.01.12)