Nostalgia

Nostalgia, see mälestus
aegadest, mis möödunud.
Nii kurb, nii magusvalus
tunne pole kustunud.

On minevik ja olevik
ja kindlasti ka tulevik.
Üks on läinud, teine ees,
jääb praegune, see sõgedik.

Miks nii palju tunnetama
peab see vaene inimhing?
Võiks vabalt ära lennata,
jah, tunda end kui lind!

Siis vaatan ülalt alla,
kus olevik on maas.
Oh, miks ära lendasin,
kas tagasi veel saaks?...


(16.08.14)

Valge ja pime

Kuu on täna rohkem täis
kui eile.
Ka päev mul täna kaunim näis
kui eile...

Kuid õhtu hakul meel mul
väsis ära
ja kaotas päevalt saadud
kuldse sära.
Kui õue läksin paistis Kuu
mul silma,
sest' vaatemängust jättis ta
mind ilma.
Ei näinud ma fantastilist,
mis toimus.
Sest' vaikivad kõik kroonikad,
mis toimus.
Kuid tegelikult saladus
ei ole see,
on varemaltki juhtund seda
veel ja veel -

 - kuuvalgel kõndis Armastus,
oh imet!
See Armastus, mis silmadest
nii pime.


(10.08.14)

Iga algus on raske

Valu hoiab endas väge,
mis mind pihuks põrmustab.
Kannatuste kõrget mäge
nähes ma ei rõõmusta.

Taevas kallab vihmapiiski,
minu silmad pisaraid,
alustatud rada siiski
jätkama peab sedamaid.

Une poole hüüab hing,
mis vapralt oodanud on aega
millal taaskord minu silm
näeks une nägemise vaeva.

Ka keha soovib oma osa,
oma aega, vabadust,
kuid üks väike hing seal ootab,
tahab ema lähedust.

Kui see hing kord suureks saand
ja ilmatarkust ammutand,
siis tuhatkordse tänuga
ta kallist ema meenutab.


(01.07.2014)

Valged ööd

Need valged ööd...
need röövivad une,
nad jätavad ilma
mind argisest murest.

On valguse lummusest
kurnatud hing, mis
igatseb tähti ja
ootab ka Sind!

Kui tuled, siis
avastad helguse tee,
mis armastust täis
ja rohkemgi veel.

Koos sõuame läbi
kõik maailma veed
ja usu, mu kallis,
on parimad need.


(04.06.14)

Ajurünnak

Mida teha eluga,
kui teha on nii palju?
Ei tahaks teha kiiruga,
ei tahaks olla kalju.

Kord üks on äge, teinekord
kolmandale keskendun
ja ringiga siis tihtikord
algusesse sukeldun.

Ma tahaks leida oma tee,
et siis kavõi üle vee
kõik teaksid, mina olen see,
kes nõnda vahvalt miskit teeb.


(20.05.2014)

Soojendus

Ahoi, mu unustatud olemus!
Varsti jälle kohtume.
Räägid siis, kus rändasid,
nii kauaks-kauaks jätsid mind.

Koos lained lakke lööme jälle,
me kohvikutes särame
ja pliiatsiga paberile
õhinaga kribame.

Kuid praegu veel, natukene,
magame ja puhkame
'sest rammestusest, talveunest
kevadeks end kogume.


(21.03.14)