Ja Päike tõuseb.

Ja Päike tõuseb
tumehalli taeva tagant
nagu igavene rändaja,
kes iialgi ei maga.

Ja Päike tõuseb,
ka siis, kui Sina magad
ja unesoojad unistused
Sinust jäävad maha.

Jah, Päike tõuseb -
on vaataja nägu tumm,
kel silmist peegeldab vastu
leekide lohutav lumm.


(03.12.15)

Armastuse sügis

Pimedus hiilib nüüd vaikselt ligi
ja varsti on õhtud mustad kui pigi.
Mis oleks kui jalutaks veidike veel,
nuusutaks rõskust porisel teel?

Näeks, kuis langenud lehed on maas
ja sügise hingus me ümber on taas,
kuis tuul puhub ära su laused sealt,
kus saladust üldse olema peaks.

Vaata, see õhtu on muutumas ööks,
ma palun, et enam sa sõnu ei sööks,
sest armastus kollaste lehtede all
on kevadeks kadund kui talvine sall.


(26.10.2015)

Une affaire avec les pappillons

Sa läksid püüdma liblikat,
neist kõigist kõige paremat.
Sa teel neid palju kohtasid
ja palju ära proovisid.

Kuid sinu soovid muutusid
ja järgmist tiiba puutusid
veel enne kui sul jahtund suu,
sul juba silmis säras uus.

Siis tuli äratundmine
ja kohe kustus eelmine.
Sa arvasid, et õnn on see,
kui tahad teda rohkem, veel.

Sa seda õnne nautisid
ja elu hästi elasid
nii kaua kuni igavus
sul näitas seiklemise ust.

Ei lasknud kaua kutsuda,
sa ainult tahtsid uskuda,
et õnn su õuel püsib veel,
et terveks jääks su pärlikee.

Kuid liblikas ei olnud loll
ta teadis, mis on tema roll
ses tänapäeva muinasloos,
kus miski vaevu püsib koos.

Ta murdis oma südame
ja kinkis selle sinule.
Nüüd lootus püsib mustas öös,
sa tead, see pole veel adjöö...


(24.10.2015)

Rebane

Ta kaval nagu rebane,
ise seda hästi teab,
ta tõesti leekiv emane,
ta pilgust pole loota head.

Ta tuli saaki jahtima,
kohev saba lehvimas,
ei jäänud kauaks vahtima,
ta kangus pidi kehtima.

Ei hoolinud ta teistest siis,
see hetk ju kuulus temale
ja tema jahtimise viis
ei meeldind üldse minule.

Siis mina, jänes, kohkusin,
nii nõrgaks Sa mind pidasid,
kuid hoopis vastu hakkasin,
ei kordand teiste vigasid.

Rebased- neid ilm on täis,
võitlema peab edasi.
Sa küsi, kuis mul käsi käib,
kuis elan nüüd ma sedasi?

(18.10.2015)

Valu

Vahepeal peab tundma valu,
et saaks jälle elada.
Sest tundeta ei ole alust
üldse eksisteerida.

Igal sündmusel on põhjus,
päevad peavad liikuma.
Kord on mõtted kõrgel õhus,
vahel maa peal kiiguvad.

Teinekord on hoopis peidus,
kivikõva asfalt peal.
Ei seal maa all armu leidu,
kannatama palju peab.

Aitäh, et haiget tegid mulle,
nüüd saan jälle elada.
Olla parem kaasa Sulle
ja ka iseendale.


(13.10.2015)

Tuvi

Pruun tuvi istus traadil,
mõtles kaua, ilma kraadis.
Mitu päeva kevadeni
veeretada tuleb veel?
Arvutada raske on,
kui tuvinahas ollakse.

Tuvi lendas edasi
ja avastas, et sedasi
ta enam elada ei saa,
sest lumi endiselt on maas.

Ärevuses rapsis ta
ja vahel suuna kaotas ka
kui lendas üle Emajõe,
sest miski polnud kallim tõest.

Silm märkas parti erilist,
kel lumevärvi suled üll.
Hei, valge part, kas sina tead,
kui kaua kevadeni on?

Part vastas aga muigega:
oh, kuhu kiiret sellega!
Sa valged suled kasvata
ja rahu endas leiad sa.

See tuvi kuulas hüva nõu
nüüd valged suled ongi tal
ning kogu ilm ja terve õu
on rahutuvi tiiva all.


(10.02.2015)