Peale pidu

Sügishommik kesklinnas.
On veel väga vara,
veel soojust aurab pinnas.

Sa öösel pole maganud
ja nüüd on tunne tabanud,
mis lõhnab justkui kahetsus,
et öösel pole maganud.

Sa kõnnid läbi linna.
Võib-olla oled üksi,
võib-olla puhkas just
mõni pea su rõskel rinnal.

Koju jõudes langed voodi,
nagu langeb keha,
mis just üles poodi.
Siis ärkad,
oleks nagu teine hommik.
Märkad,
pole kausis enam kommi.
Pole miskit, mis sind lohutaks,
et päev on kaotsi läinud.
Ehk vaid see,
mis oled öösel näinud...


(11.09.2011)

Üllatus

Elus asjad juhtuvad,
kui kõige vähem ootad neid.
Käib "plõks!", sa silmad avad
ja hämmastama paneb leid.

Kui miskit väga-väga ootad,
siis seda võidki jääda lootma,
sest Üllatus ei hüüa tulles,
ta vaikselt lausub: "See on Sulle!".

Ta mõnikord kui tuhapilv,
siis vahelduseks kullatolm
ning täis saab neid siis suu ja silm,
mis teda nähes lahti on.

See on see, mis meeldib mul
ja silutud saab kortsus kulm
kui lõdvaks lasta saan end ma
ja miskit ei pea ootama.


(05.09.2011)

Lilled Johannesele

Need lilled on Johannesele.
Sa kindlalt küsid: "Millisele?"
Vaid kõige targem meie seast
kohe sellel vastust teab.

Ses pildis peitub saladus,
nüüd võta appi kavalus
ja vaata läbi vihmasaju,
mis liilia õitele seal vajub.

See pole pelgalt lillemaal,
siin all veel teine pilt on ka.
Seal peidus ammune portree,
jah, kes muu, Johannes see.

Sa pööra pilk nüüd vapile,
mis kuulub Poola riigile.
Kas juba hakkas koitma sul,
või rohkem öelda tuleb mul? ...

... Ehk märkad väikest mesilast,
kes aiateibal lesimas.
Kui Vatikani lähed sa,
sealt sümbolina leiad ta.

Nüüd tead, et paavsti mõtlen ma,
kes siinsest pidi lahkuma.
Ja liiliatega mälestan
Johannest, headust, õndsust ka.


(10.09.2011)

Mina elan siin

Mina elan siin -
juba päris kaua.
Ükskord ma lausa loobusin
neid aastaid lugemast.

Lapsena ma mängisin
ja jooksin ümber maja.
Täis päikest, naeru, ilu,
mul maailm vastu kajas.

Kauniks neiuks sirgudes,
mul suured plaanid eluga.
Hommikuti virgudes
pilk ellu vaatas säraga.

Kuid ühel päeval ootamatult
sängiserval ärkasin.
Enda ümber haigutamas
tuhmi tühjust märkasin.

Sellest ajast alates
ma kunagi ei maga.
Mõnd raamatut vaid lehitsen
ja heidan pilgu maha.

Aknast välja vaadates
näen rahvamassi lõbusat.
Ma justkui nende keskel ka
kuid ometi nii üksinda.

Mind eraldab see maja,
taas välja tahaksin.
Kuid vastu kõlab kaja -
Mina elan siin.


(30.04.2011)

Siil udus

Videvikus, õhtu eel
üksik siil veel metsateel.
Mis ta kodunt välja ajas,
kas ta kaotand oma raja?

Udu sees on kõik nii hall,
nende raagus puude all.
Siilikene aina astub,
varbaga tee serva katsub.

Ohtusid ei karda ta,
sest positiivselt arvata
on kombeks siilil väikesel,
kel mõttes paistab päikene.


(07.08.2011)

Kuldne õunapuu

Kui ma alles noor veel olin,
kuldseid õunu ihaldasin,
rikka mehe aia taga
piilumas neid tihti käisin.

See puu mind lummas päiksepaistes,
uneski end ilmutas
ja nende õunte kuldsest maitsest
käsi luulet kirjutas.

Miks kuldsed õunad ainult rikkaid,
niigi õnnelikke inimesi
nõnda väga armastavad,
nende aias kasvavad?

Läbi elu, läbi raha,
vastust otsides ma käisin.
See tee ei olnud lihtne rada,
ma palju vaeva näha sain.

Ühel kaunil kuldsel päeval,
mu elu varasügisel,
üht lindu senitundmatut
mu üllatunud silmad näevad.

Mu aiast läbi lendas ta
ja viivuks ühel oksal peatus.
Ta nokast väike särav seeme
siis tasa muru sisse poetus.

Nüüd kuldne õunapuu sel kohal
on täies ilus kasvamas,
mu oma lapsed selle all
kuldses säras mängivad.


(27.03.2011)

Igavene ränne

Seitse valget elevanti
läbi lume sammuvad,
oma hinges hoiavad nad
saladust, mis kannustab.

Ümberringi külma tuiskab,
tähed teravad on taevas -
elevandid koos on soojas,
neid see tuisuilm ei vaeva.

Kust nad tulnud?
Nad ei räägi,
pühalikult vaikivad.
Kuhu viimas nende tee -
nüüdsest sõltub Sinust see.
Sinna, kuhu mõtted sead,
kaugele või enda ette,
selles suunas elevandid
valmistavad oma retke.

Seitse õnne-elevanti
nüüdsest Sinuga on koos.
Hoia neid ja armasta,
nad on ju Sinu eluloos.


(25.12.2010)